Igatahes on vahepeal, nagu arvata võite, päris palju toimunud. Ei hakka teid nüüd igapäevaste pisiasjadega tüütama, aga mõned põnevamad asjad tooksin välja küll.
Esiteks möödusid minu päris esimesed jõulud! Oli see vast tore aeg! Jõuluehetega oli ülimalt äge mängida ja kuuseokkad maitsesid lihtsalt IMELISELT! Muid jõulumaitseid ma väga suhu ei saanud, sest vanemad olid oma verivorstide, sültide ja muu hea paremaga suhteliselt kadedad ja mulle proovida ei andnud.
Olgu siinkohal öeldud, et tänaseks päevaks olen ka selle vanaema-vanaisa tehtud süldi ära proovida saanud ja no pole ime, et nad seda endale hoida tahtsid. Kui ma enda tüki kätte sain, (mis muuseas oli palju väiksem, kui teiste oma! See kadedus on ikka üks kole asi...) siis ma seda ka kellegagi jagada ei tahtnud. Maitses hääääää!
Millegipärast oli kuusk meil kohvilaua peal. Ma nüüd ei ole päris kindel, kas see tegelikult ikka sinna käib. Kogemused puuduvad, aga kahtlustan, et ta oli seal selleks, et raskendada minu kuuseokastega maiustamist. No väga vahet pole, olgem ausad, neid pudenes maha ka piisavalt. Sain mitu korda maitse ikka korralikult suhu.
Jõulude ajal nägin muidu selline välja:
Nagu pildilt näha, siis olin oma esimesel eluaastal ikka meeletult hea laps! Päkapikud tõid mulle kuuse alla rohkem kingitusi, kui kellelegi teisele. Muhahahahaaa! Minu lemmikuteks olid kotitäis mu lemmikuid tuubitoite, mille söömisega ise hakkama saan ja üks jublakas, kuhu tuleb erineva suurusega rõngaid otsa ajada. Siis see jublakas hakkab helendama ja muusikat mängima.
Alguses vaatasin, et vahi vigurit ja hoidsin igaks juhuks ohutusse kaugusesse, aga üsna ruttu sain mänguasjaga sõbraks ja see on siiani üks mu lemmikuid, millega tihti asjatan. Ühe huvitava kingituse sain veel:
Huvitava selle pärast, et mulle õudsalt meeldib ta värv. Vaatame vahel koos telekat ja ta on alati mu mängunurgas ja jälgib mida ma teen, aga ega ma temaga midagi peale hakata ei oska tegelikult. Oh well, süüa ta ei küsi, las siis vahib niisama. Küll ma kunagi mõtlen, mis ma temaga peale hakkan.
Jõulude ajal oli mamma meil külas, kohe päris pikalt. Tänu temale sain juba kätte ka oma esimese ühe aasta sünna kingi. Sellega tunnen ennast juba päris suure poisina!
Muidugi kui ma sellega kõndima lähen, siis on alati keegi mu selja taga ja hoiab turjast kinni. Ei mina tea, mis probleem neil sellega on. Minul üks probleem on - see liigub liiga aeglaselt ja pidevalt on tunne, et pean sellest mööda astuma. Liiga hilja tuleb meelde, et ahjaa - see mind ju tegelikult püsti hoiabki. Siis on jälle hea meel, et keegi seljatagust valvas.
Oma suurepärase huumorimeele olen selgelt oma esivanematelt pärinud. Vanaema on mul muidu täitsa normaalne, aga aeg-ajalt teeb ikka naljakaid asju ka. Näiteks vahepeal ta oli siin siuke imelik, tegi köh-köh ja atsiuhhh ja muid selliseid hääle, millega ta mind varem lõbustanud ei olnud.
Igatahes tipnes asi sellega, et ta käis mitu päeva kodus nii ringi:
Ma sain aru küll, et ta üritab vaimukas olla , aga ega ma sellele suuremat tähelepanu ei pööranud, sest sain aru küll, et seal maski taga tema on. Mind juba nii lihtsalt haneks ei tõmba! Ja läkski nii nagu ma arvasin, paari päevaga läks tal see superkangelase mängimise faas üle.
Kuna ma kasvan ja arenen kiiresti, siis on terve nimekiri asju, mida ma vahepeal ära olen õppinud. Oskan öelda lamp (amp) ja laulda osaliselt mõmmi unelaulu, mis on mu lemmik (mõmm-mõmm, äääää-äh, ääää-äh).
Perfektselt matkin mamma köhimist, Dingo haukumist ja inimeste aevastamist (see on mu lemmik). Muidu inimesed aevastavad kõik enam-vähem ühtemoodi, aga vanaisa aevastus on ikka selline teistsugune. Kui teda järgi teen, siis kõlab see samamoodi nagu Dingo haukumine (OHHHH! OHHHH!).
Eelmisel nädalal lihvisin täiuslikuks lehvitamise oskuse, no nagu tsau tegemise, kui keegi ära läheb. Et see tõesti täislik on, seda tean selle pärast, et kõik on alati minu lehvitamise peale nii arustära õnnelikud, et johhaidii! Igatahes sain seda nädalavahetusel kõvasti harjutada, sest vanaisa sünnal käisid mu tädid ja ühel oli kaks last ka kaasas! Väike tüdruk meeldis mulle eriti!
Ta oli vaikne ja rahulik muidu, ehk täpselt selline nagu minu arvates üks õige inimene olema peab. Ei mingeid häirivaid heliefekte, ei arulagedat asjata jooksmist-trampimist. Tuli niimoodi vaikselt-vaikselt minu juurde, tegi pai ja silitas mu kätt. Ma oleksin võinud ta ilusatesse suurtesse silmadesse vaatama jäädagi.
Aga jah, lõpuks tädi Jane võttis kätte ja viis ta minema. Loodan, et nad tulevad ikka varsti jälle meile külla... Ma muuseas panin tähele, et tädi Nele tegi meist koos pilti ka. Pöidlad pihku, et need minuni ka jõuavad, siis saan teilegi näidata.
Igatahes, kui nad ära minema hakkasid, siis lehvitasin ikka kogu hingest:
Ahjaa, täna käisin emmega esimest korda beebikoolis. Seal oli veel neli last peale minu. Laulsime natuke ja tegime soolatainasse mu käejälje. Üldiselt polnud vigagi, aga mul on näiteks Emmal külas käies täpselt sama lõbus olnud ja selle eest pole raha küsitud. Ma veel mõtlen, kas viitsin sinna tagasi minna, aga homme igatahes lähen Emmale külla!
