Otsused ja otsused. Ja kohustused...

Kuna ma olen suhteliselt suur poiss juba (varsti saab 9 kuud täis ja 5 hammast suus!), siis mõtlesin, et oleks ka aeg hakata siin majas otsuseid vastu võtma. Näiteks otsustasin hiljuti, et rooman ringi ainult elutoas ja koridori/teistesse tubadesse ise ei lähe, sest seal on Dingo karvu ja igasugu mulle ohtlikke asju.

Tuleb muidugi tunnistada, et mu otsusele aitas tublisti kaasa fakt, et ükspäev kui sammud rõõmsalt toast välja seadsin ootas mind ukse ees "üllatus". Vot selline:

Võite ju naerda, et see polnud järelikult üldse minu otsus, aga mina jään endale kindlaks. Ise ei taha minna ja kõik!

Koos otsustamisõigusega tulevad muidugi ka kohustused. Minu esimeseks tähtsamaks kohustuseks on peaaegu iga päev köögiahju tule tegemine. Vanaisa natuke aitab ka. Aga see kohustus mulle täitsa meeldib, sest nii põnev on vaadata, kuidas tuli põleb.

Kahjuks ei saa seda väga pikalt teha, sest palav hakkab. ma olen rohkem selline jahedasõber. Soojamaa reisidest ja suvest veel ei unista, ütleme nii. Kui liiga soe on, siis ma kohe ei saa magada ja üldse tunnen, kuidas tuju käest ära läheb. Päevauned magangi sellepärast õues kärus. Kui mingil põhjusel õue ei saa, siis põhimõtte pärast ei maga üldse. No võibolla pooleks tunniks lasen silma kinni.

Lisaks sellele, et mulle meeldib õues olla, meeldib mulle vahepeal ka üksi olla. No mõelge ise, elad mitmekesi suures majas ja külalisi käib ka tihti. Siis vahepeal on ju hea, natukene omaette olla ja mõtiskleda.

Seks tarbeks seadsin endale sisse staabi. No päris ise ei seadnud, aga valisin välja küll. Mu staap on elutoas laua all ja sellel on mitu päris head külge. Esiteks ei näe teised tihtipeale mind. Teiseks näen mina teisi (või no vähemalt nende jalgu).

Kolmandaks leidub häid päevi, kus emme või issi arvuti juhe laua alla libiseb. Lõbu laialt! Issil on arvuti veel mingil alusel, mis seda jahutab ja seetõttu on nii, et kui mina juhtmest kinni saan ja laua alt tõmban, siis kukub arvuti ka aluselt maha. Vägev! Emme arvuti alusel ei ole ja maha ei kuku, aga tema teeb jälle issist lõbusamat kiljumist, kui avastab, et olen juhtme kätte saanud. seega win-win!

Niisiis olen oma järjekorde otsusega staabi üles seadmise suhtes rahul! Seda on mu näost ka näha:

Ah, et mis siis veel uudist... No näiteks see, et kasvasin oma turvahällist välja ja sain uue turvatooli. Täpset kaalu-mõõtu ma öelda ei oska, sest emme on paras udu ja unustab koguaeg arstile aja panna. Loodetavasti siiski varsti tean täpseid andmeid.

Aga igatahes - sõitmas ma oma uue tooliga veel käinud ei ole. Küll aga katsetasime seda toas ja oli päris mugav. Pluss kaasa antud infoleht maitsest hästi.

Tooli ostis emme mulle soodukaga kesklinna ostuöölt, koos tädi Aeduga valisid välja. Kuna meie issiga samal ajal magasime kodus, siis valisid nad muidugi helelilla tooli. Väidavad küll, et muid värve lihtsalt ei olnud, aga no ma ei tea...

Olin täiesti kindel, et vähemalt issi ütleb selle värvi kohta paar krõbedat sõna, aga ei midagi. Aga no ega toolivärv meest ei riku, kui mees ise nii kõva tegija on nagu mina!

Nüüd on hambad!

Muidu tahtsin seda ka rääkida, et viimasel ajal tohin ma hommikuti mõnikord multasid vaadata. Hetkel on mu lemmikud need vanad vene omad, mida mu vanemad lapsena vaatasid. Nüüd, kui ma juba vabamalt liikuda saan, võin ise valida, kus ma neid täpselt vaatan. Kuna üldiselt meeldib mulle nii või naa kõige rohkem laua all chillida, siis valisin selle koha ka telku vaatamiseks.

Kuna emme pabistab, et äkki mul on põrandal külm, siis sokutab ta mulle tiigrinaha alla ja siis on kohe eriti mõnus seal pikutada. Kui tahan, vaatan multasid. Kui tahan kudistan emme varbaid. Naiss! Kui ta vaid rohkem mul telkut vaadata lubaks...

Selline olin täna oma mõnusas telkuvaatamise pesas:

Muuseas pühapäeval on kuuldavasti isadepäev. Ma ei ole küll päris kindel mida see tähendab, aga eeldan, et see puudutab kuidagi minu issit. Emme räägib sellest päeval päris palju, aga issi kuuldes millegipärast mitte.

Ma ei hakka siin ka midagi välja lobisema igaks juhuks, sest issi ka vahel loeb mu jutte, aga nii palju võin öelda, et emme on tema jaoks paar toredat üllatust välja mõelnud. Ise on ta väga elevuses ja loodab, et issil on hästi hea meel. Mina loodan ka, sest issi jaoks on see ju maailma kõige esimene isadepäev. Ja kõike seda ainult tänu minule!

Ahjaa, peaaegu olekski meelest läinud, millest siia tegelikult rääkima tulin. Nimelt tuli mul eile üles esimene hammas! Vasakpoolne. Kokku on see juba kolmas, sest all on kaks ju juba ammu. Aga kuigi ülemisest on praegu alles väike serv väljas, harjutan juba vaikselt hammaste krigistamist. Tundub, et tuleb hästi välja, sest vanaema reageerib sellele suht tugevalt.

Sain 8 kuuseks!

Nädalavahetusel peeti minu 8 kuu sünnipäeva. Rohkem rõõmu on sellest enamasti küll teistele, sest kingituste virr-varris on mul veel raske orienteeruda ja suured inimestehulgad ei ole ka just minu teetass.

Tegin ka seekord nii nagu alati. Emme nimelt arvestab välja, millal umbes magan ja kutsub külalised mu ärkveloleku ajaks. Aga niikui ma aknast näen, et nad tulema hakkavad, nii hakkan haigutama ja jonnima. Ühesõnaga teen kõik selleks, et mind õue magama pandaks. See õnnestub iga kord!

Nii magangi siis suurema tramburai maha ja ärkan täpselt nii, et korra kõigil süles käia ja siis rahvas ära saata. Teiste ees teen siis muidugi viisakusest head nägu:

Kuna 8 kuud on juba ilmas elamiseks päris pikk aeg, siis otsustasin sünkari puhul ka jalad kõhualt välja võtta ja roomama hakata. No nagu minu poolseks kingituseks oma vanematele, sest pidin pidevalt pealt kuulma nende arutelusid teemal "Miks ta juba ei rooma?"

Igatahes tegin neile üsna ruttu selgeks, et see roomama hakkamine nüüd küll midagi sellist ei ole, mida väga oodata. Esiteks asusin kohe elutoas suuremale avastusretkele ja juhtisin nende tähelepanu sellele, kui palju beebidele mitte sobivaid asju siin igal pool vedeleb. No igasugused juhtmed ja muu selline. Kamin tuleks ilmselt ka kuhugi mujale tõsta, sest see hüppas mulle nurgaga vastu pead, kui ma täitsa rahulikult selle kõrval kõõlusin ja mõtlesin, kuhupoole järgmiseks minna. Nii sain oma elu esimese muhu!

Raamaturiiulist kiskusin kohe suurema hulga raamatuid välja, et neid natuke sirvida, sest kaante järgi ei tohtivat ju teose sisu hinnata. Igaks juhuks maitsesin ka, et no kas on ikka head raamatud. Millegi pärast vanemad seda viimast viisi väga teaduslikuks ei pea, sest keset kõige mõnusamat lutsutamist, kui olin just parima kasuks otsustamas, tõsteti mind mängimise vaibale tagasi ja pidin avastusretke otsast peale alustama.

Siin otsin õhtuks natuke lugemist:

Naistemees olen ma kõva!

Olen aru saanud, et poistele peavadki tüdrukud meeldima ja seega pole midagi imelikku, et mulle ka meeldivad (kuna ma olen poiss, onju). Igatahes on mul ka juba mõned lemmikud välja kujunenud. Tädi Aet on näiteks selline, kelle peal silm kohe puhkab. Võin teda kohe tükk aega vaadata. Siis ta alati naeratab mulle ja räägib minuga toredasti juttu ja siis ma vahel eputan natuke. Noh, et tal ka huvitavam oleks.

Kui ükspäev esimest korda suures basseinis ujumas käisime, siis võtsime tädi Janika kaasa. No tema on ka ühs vahva piff. Siuke konkreetne, aga mulle sobib. Vedas mind ühest basseinist teise, ujutas, möllas ja mis kõige vägevam - andis mulle oma ujumisprillid. Kuna need olid natuke suurevõitu, siis et teda nende mittekasutamisega mitte solvata, siis närisin neid kohe tükk aega.

Enda igemetel oli mõnus ja tädi ka rahul! Kui vaiksem hetk oli, siis panime otsaesised kokku ja vaatasime üksteisele sügavalt silma. See talle meeldis eriti. Kilkas kohe kõva häälega, et näe meil on armastus. Naised! :)

Siis ükskord, kui Emmaga emmed kaasa võtsime ja Kaubamajakasse šoppama läksime, kohtasin seal tädi Erget. No on tema alles ilmutus, ma kohe ei saanud silmi lahti ta küljest. Loomulikult võttis ta mind sülle (tädidele meeldib minusuguseid nunnusid poisse sülle võtta).

Lähedalt oli ta veel eriti tore! Olin hästi vaikselt, et teda mitte ära ehmatada. Silitasin ühe käega ta juukseid ja teisega proovisin katsuda, et kuidas see ilus ere huulevärv ka käe all tunduda võiks. Tuleb tunnistada, et ta on esimene võõras tädi, kellele ma musi andsin! See värk ka siis järgi proovitud nüüd.

Koos nägime muidu sellised välja:

(Ta ise arvab, et ei näe selle pildi peal kõige parem välja, aga nagu ma aru olen saanud, siis naised ei ole endaga kunagi päris rahul.)

Ja siis mulle meeldivad veel tädi Berit ja tädi Signe (Emma emme). Neid on huvitav uurida. Ja sülle saab ka! Tädi Beritist muuseas saab kuuldavasti mu ristiema. Emmaga saan ka täitsa okeilt läbi. Kuna ta on nii nunnu, siis luban tal alati oma asju võtta ja üldse ei kurda, kui ta mul midagi käest ära võtab.

Natukene ettevaatlikuks teeb, mind see, kui ta jutustama hakkab. Naised pidid üleüldse ühed kõvad lobamokad olema, aga minule need heliefektid väga ei meeldi. Ses suhtes olen vanaisasse, tema ütles ka, et kartis veel suht suure poisina vedurivilet. Niiet ausaltöelda ma kohe ehmatan, kui Emma kilkab. Andraga sama lugu. Näiteks ükspäev jäid Andra juuksed mulle pihku (täiesti kogemata ofkoors) ja ta kiljatas. Oi see võttis seest õõnsaks kohe!

Seega kõige paremad väikesed tüdrukud on vaiksed väikesed tüdrukud ja muidu meeldivad nad mulle väga. Kui näiteks Emma nutma hakkab, siis solidaarsusest löön ka alati pilli lahti...

Nüüd jäin mõtlema, et postituse pealkirjast jäi natuke vale mulje. Tegelikult olen üldse inimeste inimene, see tähendab, et mõnede onude hulgas olen samuti sõpru leidnud. Eriti kift on onu Kristjan. Kui ta külla tuleb, siis uurin teda alati korralikult. Ja tema jutt meeldib mulle ka. Kohe nii asjalik, et suu lahti jään kuulama.

Sellised näeme onuga välja:

Vahepeale ka aktuaalset

Ega ma päevad läbi ei istu ja minevikku meenuta. Koguaeg juhtub midagi huvitavat ja seetõttu mõtlesin, et kirjutan vahepeal sellest ka. Täna juhtus näiteks lausa kaks huvitavat asja ja kell pole veel kolmgi!

Esiteks pani vanaisa  maha uue mängimise vaiba, mille vanemad mulle 8 kuu sünnaks kinkisid. No sünna veel tuleb, aga kätte sain selle juba praegu. Kuuldavasti selle tõttu, et ma Andralt saadud numbrimati ääred koguaeg üles kiskusin ja suhu panin.

Emme alguses arvas, et on kaval ja pani numbrimatile teki peale, aga mis see siis ei olnud sealt pealt ära tõmmata ja nii sain ikka neid mõnusaid pehmeid ääri lutsutada... See meeldis mulle nii väga, et siiani võtab paljas mõte suu vett jooksma! Mmmmm...

Aga jah lõppes mu lõbu sellega, et kui eile hommikul alla korrusele tulin ja kohe hooga tekiääre üles rebisin, et lutsutama kukkuda, siis tuli väljam, et emme vana kiusupunn oli numbrimati kokku pakkinud ja ära pannud. Protestiks keerutasin ennast teki sisse ja tegin natuke porgandihäält. Selline nägin välja:

No igatahes lõppes asi sellega, et pidin õhtu otsa diivani peal kükitama. See diivan on ka jahedamapoolses kohas, niiet kui tädi Aet ja onu Kristjan tulid oma talvekumme keldrisse viima, siis tuul natuke tõmbas ja emme vana ülemuretseja pakkis mu teki sisse. Ülejäänud õhtu veetsin põhimõtteliselt nii.

Aga täna hommikul pandi jah mulle siis see uus vaip maha. Ja mulle meeldib see ka. Selle peal on päris hea käpuli tõusmist harjutada, aga see on ikkagi üsna raske. Olen tähele pannud, et kohe on muidugi palju kergem, kui ma selliseid mehiseid hääli sinna juurde teen ja kõvasti punnitan. Loodan, et nii midagi püksi ei tule! Samas - eks ta tuleb nii või naa.

Aga jah, teine meeldejääv asi oli täna see, et nagu välja tuleb, siis on mingi Halloweeni nimeline tähtpäev. Minu kõige esimene Halloween! Ja mida tegi selle puhul emme?! Otseloomulikult hakkas mind kiusama.

Ma saan ju aru küll, et näen selles vanaema Aime Poolast toodud kostüümis über-nunnu välja, aga no ma ei tea. Igatahes hakkas mul selles palav ja uni tikkus ka juba niigi kallale, et ega ma kaua ei lasknud ennast selles imetleda. Vapralt poseerisin natuke ja siis keerasin tuttu ära.

Selline näen oma dino kostüümis uuel mänguvaibal istudes välja:

PS Selle vaibaga on ikkagi nali emme ja issi kulul, kuna avastasin just, et ka selle ääre saab üles tõsta ja lutsutada. See pole muidugi nii mõnus, kui mu numbrimatt. AGA! Selle vaiba ALLA on peidetud veel üks alusvaip, mis iseenesest peaks vaiba libisemast takistama, aga tegelikult maitseb see imehästi!

Emme muidugi topib mänguasjakasti vaiba ääre peale, et mul oleks seda raske kätte saada. Mina võtan seda kui väljakutset ja juba nihutasin kasti peaaegu paigast ära. Jubedalt ära väsitas. Lähen viskan vahepeal külje maha ja pärast sikutan seda kasti edasi!

Oktoober ehk võib-olla hakkan lenduriks

Mul oli veel kuid selleni, kui emme kõhust välja tulin, aga juba läksin teisele lennureisile! Seekord Hispaaniasse puhkama, et enne talve veel natuke päikest ja sooja saada. Välja nägime seal sellised.

Puhkusel oli meiega muuseas teiste hulgas veel ka Joosep. Tema oli ka muidugi oma emme Mariliisi kõhus siis alles. Niiet temaga oleme sõbrad juba kõhust saadik, kui nii võib öelda.

Esimene UH ja nimi

Esimene ultraheli tehti emmele juba siis, kui rasedust oli vaid 5 nädalat, teine 6. nädalal ja kolmas 31. augustil, kui rasedust oli 10+1. Siis ütles arst, et minuga on kõik korras ja et olen hästi aktiivne. Mainis isegi, et ilmselt oleks juba paras aeg minu kui filmistaari karjääriga algust teha, sest seda siputamist oleks täitsa tore vaadata.

Aga ega nende pealt veel kõike ikka korralikult näha polnud. Issi oli veendunud, et peame korraliku ultraheli ja muude uuringute jaoks kindlasti Tallinna dr. Šoisi juurde sõitma, sest temast räägiti palju head. Pealegi ei suutnud issi kohe kuidagi ära oodata, et teada saada, kas ma olen poiss või tüdruk.

16. septembril, kui rasedust oli pea 14 nädalat sõitsimegi Tallinna arsti juurde, kus arstionu vaatas mind oma heade aparaatidega ühte ja teist pidi ning netis, et minuga on kõik kõige paremas korras. Ja natuke enne keskpäeva teadustati siis, et tulemas on pojake (ehk siis mina!).

Kuigi emme ja issi teadsid ju ette, et ainult kaks varianti on, tuli uudis ikkagi toreda üllatusena ja mõlemad olid rõõmsad. Emme oli sisimas koguaeg teadnud, et tulemas on pojake. Nüüd siis teadis issi ka. See tähendas, et vaikselt võis hakata poes helesiniseid beebiasju piiluma ja nime valimise peale mõtlema.

Arst andis kaasa ka esimese värvilise pildi minust. Näen seal peal välja nagu väike UFO. Praegu on see pilt minu Puhhiga beebiraamatus.

Emmel oli sel ajal vahepeal päris paha olla. Õnneks lõi hommikune iiveldus temal õhtuti välja. Päeval sai seega asjad aetud ja õhtul lihtsalt varem magama mindud. Issi muuseas oli sel ajal veel Soomes tööd lõpetamas ja emmel oligi hea meel, kui päevad ruttu lõppesid. Siis läks aeg kiiremini!

Kui emme varem oli rohkem selline kapsa ja peki inimene, siis mind oodates hakkas talle väga magus maitsema. Suve lõpus ja sügise alguses ei saanud ta kohe kuidagi poes Fanta pudelitest mööda mindud.

Septembis lendasin esimest korda lennukiga. Emme sees muidugi, kuna tal oli tööreis Taani. Elasime ilusas hotellis kesklinnas. Välja nägime siis sellised.

Kui tagasi tulime, siis hakkasid emme ja issi mulle nime valima. Loomulikult pakkusid ka tuttavad, mida mulle nimeks panna võiks. Mu täditütar Andra, kellega mulle väga meeldib süüa ja mängida, arvas, et hästi sobiks selline nimi nagu Ersti. Mõtles kohe ise välja täitsa selle nime, ainult minu jaoks! Ei tea mina, miks minu vanemad, tädi Aet ja onu Kristjan (kes on Andra vanemad) selle peale ainult naersid.

Issi tegi ka muidugi nime kohapealt igasugu imelikke nalju. Mul oli vahepeal juba hirm nahas, et kuidas ma tulevikus uutele sõpradele ütlen, et "Tere, minu nimi on Ponivald-Vägivald!" Või Pendulum.

Onu Mäxi pakutud Rocky oleks muidu päris äge olnud. Selline karm ja mehine nagu minagi suurena olema saan. Pakkus ta Rocky´t muidugi selle tõttu, et suve alguses möllasid emme-issi Rabarockil, mis oli nende esimene ühine suurem ja muidu ka väga meeldejääv üritus. Onu Mäxi seal tegelikult üldse polnudki, sest ta pidi Norras tööd tegema.

Mamma pakutud Margus, Mihkel, Martin ja emmele meeldinud Sebastian olid minu arvates täitsa mõistlikud nimed, kuigi vanaema Anne lubas ojja hüpata, kui Martin valitakse. Aga see lõplik nime valimine käis nii, et emme otsis järjest nimesid, mis talle meeldisid ja saatis need Facebooki chatis issile, kus issi neid siis kommenteeris. Ega talle ükski väga ei meeldinud enne, kui ta minu nime nägi. Nii minu nimeks Adrian saigi!

Täitsa algus

Et kõik algusest peale ära rääkida, siis tahtsin ikka väga oma emme ja issi juurde tulla, sest nad olid vaevalt kihluda ja mõelda jõudnud, et võiks ühe pisikese perelisa saada küll, kui juba ilmusidki 2011 juuli lõpus testile kaks ilusat triipu. Umbes sellised nägid nad sel ajal välja.

Emme ei jõudnud ära imestada ja oli nii rõõmus ja ärevuses, et saatis kohe tädi Aedule ja tädi Beritile sõnumi. Noh, et üldse pole rasedustestis nii rasked küsimused nagu räägitakse. Et tema sai kohe läbi.

Otseloomulikult helistas emme issile ka. Issi oli sel ajal Soomes tööl. Emme küsis kohe alustuseks, kas issi saab rääkida ja soovitas tal istuda. Selle peale sai issi muidugi kohe aru, millest jutt tuleb. Aga ometi oli ta üsnagi üllatunud. Ja väga-väga rõõmus!

Kohe hakkasid ta peas keerlema plaanid, kuidas saaks asjad nii korraldada, et enam nii kaugel tööl käima ei peaks. Ta tahtis meile lähemal olla, et ka pidevalt ka näha, kuidas mina koos emme kõhuga kasvan, tunda kuidas ma siputan ja minuga juba läbi kõhu hästi palju juttu rääkida.

Long story short - varsti olimegi kõik kolmekesi koos Eestis ja kolisime minu vanaema-vanaisa juurde Raeküla majja elama, et emmel palju abilisi oleks nii raseduse ajal, kui pärast minu hoidmisel.

Tervitus!

Tere!

Mina olen Adrian ja sündisin 5. märtsil 2012. aastal kell 00.18. Kaalusin 2690 grammi, aga pikkust oli tublisti - 50 cm! Targemapoolsem olen ka, peaümbermõõt oli 35 cm. Rinnaümbermõõt 32 cm. Vot selline nägin välja. Teised ütlesid, et onu Rometi nägu, aga mina ei teadnud sellest midagi, kuna ma polnud ju onu kunagi näinud.

Ja ärge küsige, miks ma roosa teki sees olen. Ma olen ju algusest peale poiss! Aga tundub, et Pärnu haiglas tehakse kõigi puhul alustuseks kohe seda nalja, et  tüdrukutele antakse sinine ja poistele roosa varustus. Imelik huumorimeel neil seal...

Kuna ma ise veel väga hästi kirjutada ei oska, (kuigi tuleb ära mainida, et ükspäev issi tegi mulle wordi faili lahti ja ma kirjutasin täitsa toreda kirja!) siis emme paneb siia asjad minu eest kirja. No, et pärast oleks mul ja teistel ka tore lugeda ja meenutada.