Friday, February 15, 2013
Tuesday, February 5, 2013
Emme meenutab minu kõhubeebi aegu
Vahele siis üks post jälle neist aegadest, kui Adrian alles kõhus oli. Lihtsalt, et mul meelde jääks ka need asjad :) Hoiatan kohe, et ilmselt on see jutt pissiproovidest ja okserefleksides teiste jaoks suht igav lugeda.
24. oktoober 2011 olime Hispaania puhkuselt tagasi jõudnud. See oli tõsiselt mõnus puhkus! Ainukesed paar nädalat raseduse jooksul, kui ma meeletult juurde ei võtnud. :) Lihtsalt nii palju rändasime jalgsi põnevaid kohti mööda ringi.
Enne minekut lootsin, et saan Hispaaniast mingeid põnevaid beebiasju, aga kuna suurlinnades ei käinud ja väikestes kohtades selliseid asju polnud, siis oli selle kohapealt nulliring kahjuks. Väga suurt ostutuhinat mul veel peal ei olnud. Isegi natuke kahju oli, et ei ole huvi poodides käia ja õhates beebiasju näppida. Emal oli ostutuhin aga selleks ajaks käes :D Mulle vist lihtsalt ei jõudnud veel kohale, et rasedus actually lapse saamisega tipneb...
25. oktoober oli esimene ämmaka aeg. Loomulikult suutsin selle ära unustada, viimasel hetkel tuli meelde veel.nagu minule kohane, läksin kohe esimene kord kohale teatega, et kuna aeg liiga hilja meelde tuli, ei saanud pissiproovi enam teha ja rasedakaardi ka kaotasin ära :) Kai ütles õigesti, et selleks ajaks surus põis ikka tugevalt ajudele juba :D
Ämmaka aeg läks okeilt, kuulati beebi südant ja uue rasedakaardi sain ka! Kõhu ümbermõõt oli juba üle 90 cm. Kaalu juures juba 10 kg.
Üldiselt aga selle ämmaka juures käima ei hakanudki, jäin vaid oma arstile truuks. Lihtsalt paras udu oli see ämmakas, isegi emakapõhja kõrgust ei osanud mõõta ja hirmutas mind ikka korralikult ära sellega, et väidetavalt polnud see näit kasvanud nagu peaks. No et beebil võib hapnikku vähe olla. Kõik lollus, nagu hiljem õnneks selgus, aga korralikult jõudsin ikka segi muretseda ennast.
Kui suvel oli mul vahepeal ikka väga halb olla, siis oktoobriks olid iiveldused minevik. Suvel just oksendamiseni asi ei läinud, aga nii mõnigi kord jäid hambad pesemata, kuna hambaharja suhu panemine tekitas okserefleksi.
Jubedalt istuasid Mesikäpa jäätis, mis just välja oli tulnud ja heerinas igas asendis. No ja muidugi pontšikud. Viskasin nalja, et kevadeks olen ise nagu pontšik - ümmargune ja auguga :)
Oktoobri lõpus ootasin juba väga, et beebi liigutusi tundma hakkaks. Märtsikates paljud juba tundsid ja tegid mind oma juttudega väga kadedaks. Samas mina tegin mõnesid teisi kadedaks sellega, et lapse sugu oli juba ammu teada. LA oli tulemas ja paljud ootasid põnevusega. Mina lootsin lihtsalt, et seal näitab, et kõik on korras :)
Novembri alguses plaanisin minna ka koos Randoga kuhugi stuudiosse kõhupilte tegema. Uurisin juba võimalikke kohti ja hindu, aga tegemata nad jäidki. Oh well, jääbki järgmisele ka midagi uut, mida vanema vennaga ei tehtud :D
Rando oli rasedusega rohkem harjunud kui mina, ma ütleks. Mingit lambist nunnutamist ei olnud, aga väga suur tugi küll. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Väljas liikusime libeda tõttu põhiliselt nii, et ta hoidis mul koguaeg turjast kinni, et ma pikali ei käiks. Väga suur abi oli ka Beritist, kes alati mu poekotte tassis, kui Randot käepärast polnud :D
24. oktoober 2011 olime Hispaania puhkuselt tagasi jõudnud. See oli tõsiselt mõnus puhkus! Ainukesed paar nädalat raseduse jooksul, kui ma meeletult juurde ei võtnud. :) Lihtsalt nii palju rändasime jalgsi põnevaid kohti mööda ringi.
Enne minekut lootsin, et saan Hispaaniast mingeid põnevaid beebiasju, aga kuna suurlinnades ei käinud ja väikestes kohtades selliseid asju polnud, siis oli selle kohapealt nulliring kahjuks. Väga suurt ostutuhinat mul veel peal ei olnud. Isegi natuke kahju oli, et ei ole huvi poodides käia ja õhates beebiasju näppida. Emal oli ostutuhin aga selleks ajaks käes :D Mulle vist lihtsalt ei jõudnud veel kohale, et rasedus actually lapse saamisega tipneb...
25. oktoober oli esimene ämmaka aeg. Loomulikult suutsin selle ära unustada, viimasel hetkel tuli meelde veel.nagu minule kohane, läksin kohe esimene kord kohale teatega, et kuna aeg liiga hilja meelde tuli, ei saanud pissiproovi enam teha ja rasedakaardi ka kaotasin ära :) Kai ütles õigesti, et selleks ajaks surus põis ikka tugevalt ajudele juba :D
Ämmaka aeg läks okeilt, kuulati beebi südant ja uue rasedakaardi sain ka! Kõhu ümbermõõt oli juba üle 90 cm. Kaalu juures juba 10 kg.
Üldiselt aga selle ämmaka juures käima ei hakanudki, jäin vaid oma arstile truuks. Lihtsalt paras udu oli see ämmakas, isegi emakapõhja kõrgust ei osanud mõõta ja hirmutas mind ikka korralikult ära sellega, et väidetavalt polnud see näit kasvanud nagu peaks. No et beebil võib hapnikku vähe olla. Kõik lollus, nagu hiljem õnneks selgus, aga korralikult jõudsin ikka segi muretseda ennast.
Kui suvel oli mul vahepeal ikka väga halb olla, siis oktoobriks olid iiveldused minevik. Suvel just oksendamiseni asi ei läinud, aga nii mõnigi kord jäid hambad pesemata, kuna hambaharja suhu panemine tekitas okserefleksi.
Jubedalt istuasid Mesikäpa jäätis, mis just välja oli tulnud ja heerinas igas asendis. No ja muidugi pontšikud. Viskasin nalja, et kevadeks olen ise nagu pontšik - ümmargune ja auguga :)
Oktoobri lõpus ootasin juba väga, et beebi liigutusi tundma hakkaks. Märtsikates paljud juba tundsid ja tegid mind oma juttudega väga kadedaks. Samas mina tegin mõnesid teisi kadedaks sellega, et lapse sugu oli juba ammu teada. LA oli tulemas ja paljud ootasid põnevusega. Mina lootsin lihtsalt, et seal näitab, et kõik on korras :)
Novembri alguses plaanisin minna ka koos Randoga kuhugi stuudiosse kõhupilte tegema. Uurisin juba võimalikke kohti ja hindu, aga tegemata nad jäidki. Oh well, jääbki järgmisele ka midagi uut, mida vanema vennaga ei tehtud :D
Rando oli rasedusega rohkem harjunud kui mina, ma ütleks. Mingit lambist nunnutamist ei olnud, aga väga suur tugi küll. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Väljas liikusime libeda tõttu põhiliselt nii, et ta hoidis mul koguaeg turjast kinni, et ma pikali ei käiks. Väga suur abi oli ka Beritist, kes alati mu poekotte tassis, kui Randot käepärast polnud :D
Subscribe to:
Posts (Atom)