Jutumees olen ma jätkuvalt kõva. Piinlikku vaikust minu puhul karta poele, sest seltskondlikud vestlused on täiega minu teema! Kui keegi kuskil üksi istub, siis läheb juurde ja hakkan rääkima lihtsalt. No kasvõi sellest, et väljas on pime või jutustan elavalt, kuidas hiljuti Dingole konti andsin. Ega nad kõigest aru saa, aga emme aitab vajadusel tõlkida.
Sõnu, mida oskan on mul juba palju. No kindlasti rohkem, kui ma numbreid tunnen (neid oskan lugeda neljani). Mõned olen mugandanud, et suupärasem öelda oleks. No näiteks lusikas on luska, maasikas maska ja vasikas vaska.
Laulda ja tantsida meeldib mulle ka kohutavalt, esitan ka iluvõimlemiskavasid, mille lõpus sirutan ennast, ajan käed püsti ja hüüan vastavalt tujule "Jeee!" või "Hurraa!". Lemmiklauludeks on hetkel jonnilaul, rongisõit ja patabaa (Põdramaja). Enne magamajäämist laulame emme ja issiga alati terve hulga laule läbi, aga need kolm tulevad enamasti kordusesitusele.
Enne magama jäämist tahan kindel olla, et ma ei ole ainuke, keda tuttu topitakse. Seega arutame läbi kõik tuttavad. Mina ütlen järjest nimesid (Anni, Enn, Mamma, Emma, tädi Berit, Att, Anda, onu Kristjan jne) ja emme-issi siis kinnitavad, et jah see inimene ka magab. ma igaks juhuks veel küsin siis üle: "Silm kinni, teki pääl, pea padja?" Tuleb välja, et tõesti kõik mu tuttavad lähevad enne mind magama.
Mammaga laulan seda laulu, kus viisk Tartust Viljandisse läks ja kuna juhtusin Raekülas olema, kui mardisandid käisid siis on mardilaul ka praegu mu lemmikute top´is. Nii äge on neid mardisante järgi teha, mööda tuba kihutada ja laulda, aga kuna ma rohkem sõnu ei mäleta siis karjun lihtsalt "Mandi, mandi - MANTI, MANTI" ja ikka on vägev. Teistele teeb ka nalja.
Aa, üks asi, mis mulle jubedalt veel meeldib on liivakast. No sinna ma võikski jääda! Ja ma olen aru saanud, et ikka jubedalt on vedanud sel aastal, et saan jätkuvalt seal mängimas käia, kuigi kohe on detsember käes! (Ma ei tea, mis see detsember on või mis maailmalõpp selle saabumisega kaasneb, aga niimoodi täiskasvanud liivakasti ääres räägivad. Tuleb tunnistada, et ega seal enam nii mugav muidugi ei ole enam, kui suvel soojaga... Aga ma pole allaandja tüüp ja mängin, kuni saab!
Ja veel tuli üks asi meelde, mis meeldib - issi ja emmega õhtuti jalutamas käia. Väljas on juba pime, aga meie käime ikka kõndimas, kiikumas ja lõpuks emme lemmik kohvikus kakaod joomas!
Saturday, November 23, 2013
Thursday, November 21, 2013
Ja juttu jätkub kauemaks...
Igasugu asju tuli veel meelde, mida võiks rääkida, kuna ikkagi pea 10 kuud on viimasest postitusest möödas ja see on, olgem ausad, parimad aastad mu elust peaaegu!
Aga kõigepealt saaks siis kaelast ära selle põletava teema, mille kohta kõik küsivad - EI, ma ei käi veel korralikult potil! Ma ei tea ise ka miks. Ma saan aru, millal selleks vajadus tekib ja isegi ütlen emmele, aga vot selline esinemiskramp tuleb sisse, kui potile istun.
Pissida ma sinna parematel päevadel isegi suudan (oh seda aplausi ja kiidukoori, mis siis tuleb!), aga vot number kahega on keerulisem teema. Minu arvates on sinna potti kakamine kuidagi imelik. Mitte et ma arvaks, et püksi kakamine normaalne oleks. Ei ole, isegi väga ebamugavaks muutub juba viimasel ajal. Aga jah, no vaatab mis selle asjaga saab...
Kindlasti tahaks rääkida oma lemmikinimestest. Suuremaid lemmikuid on mul 4 ja nende lemmikuks olemise järjekord on iga päev erinev. Niisiis panen nad siia vanuse järjekorras:
Minu mamma:
Mana Anni:
Tädi Berit:
Ja Andra:
Aga kõigepealt saaks siis kaelast ära selle põletava teema, mille kohta kõik küsivad - EI, ma ei käi veel korralikult potil! Ma ei tea ise ka miks. Ma saan aru, millal selleks vajadus tekib ja isegi ütlen emmele, aga vot selline esinemiskramp tuleb sisse, kui potile istun.
Pissida ma sinna parematel päevadel isegi suudan (oh seda aplausi ja kiidukoori, mis siis tuleb!), aga vot number kahega on keerulisem teema. Minu arvates on sinna potti kakamine kuidagi imelik. Mitte et ma arvaks, et püksi kakamine normaalne oleks. Ei ole, isegi väga ebamugavaks muutub juba viimasel ajal. Aga jah, no vaatab mis selle asjaga saab...
Kindlasti tahaks rääkida oma lemmikinimestest. Suuremaid lemmikuid on mul 4 ja nende lemmikuks olemise järjekord on iga päev erinev. Niisiis panen nad siia vanuse järjekorras:
Minu mamma:
Mana Anni:
Tädi Berit:
Ja Andra:
Jube kiire on olnud...
Palju on küsitud, et kuhu ma kadunud olen olnud. Tuleb tunnistada, et võib-olla on veidi laiskust ka mängus, aga põhiliselt on ikkagi selles asi, et jube kiire on olnud. Tegelikult pani imestama küll, et viimati veebruaris kirjutasin, aeg ikka lendab... nagu vanad inimesed mind vaadates koguaeg ütlevad.
Aga kui nüüd vahepealse aja peale mõelda, siis ei teagi kohe, millest alustada. No kõige tähtsam on see ilmselt, et olen suur ja ilus poiss. Ilma naljata, ma ei mõelnud seda ise välja! Et ma suur olen, tean sellepärast, et kõik koguaeg korrutavad seda mulle. Isegi apteekritädi ütles mulle juba 1a 4 k vanuselt, et nii suur poiss ja sulle ostetakse uus lutt!
No ma lihtsalt leppisin selle komplimendiga vaikides ja ei hakanud talle näitama, et vaata kallis tädi, need lutid on tehtud kuni 1 a 6 k vanuseni. Ei viitsinud ka vabandada, et teen lutti ainult siis, kui väsinud olen, noh närvide rahustuseks või nii. Igatahes, mõte mis minu jaoks sõelale jäi oli see, et ma olen suur! Jeee!
Ja seda, et ma ilus olen, ei kujuta ma ka ette! Esiteks kiidavad KÕIK tädid ja umbes pooled onud alati mu blonde lokke, mida issi tahab, et emme maha lõikaks, aga emme rääkis midagi selle kohta, et enne läheb põrgu jäässe ja kuna ma täpselt aru ei saanud, kuidas põrgu asjasse puutub, siis ma ei oska öelda, kas mu leivanumber jääb alles või lõigatakse pähe issi soovitud "poisi soeng".
Lokid on mul sellised muidu:
Igatahes ei ole sellel ilmselt vahet, sest lööki on mul ka siis, kui müts peas. Näiteks mänguväljakul. Eriti meeldis kõigile see, kui ma vahepeal kõiki väikseid tüdrukuid "kiisudeks" kutsusin. Üks onu, kes oma tütrega mu kõrval mängis, isegi ütles mulle, et nonoh, ise nii väike ja juba selline meelitaja!
Ahjaa, veel selle kohta, et ma ilus olen - käisin oma mana Anniga ükspäev Frankil külas, no tema emmel oli sünnipäev ja seal oli üks tädi, kes uuris mind ühelt ja teiselt poolt. Mul hakkas juba natuke imelik ausaltöelda. Siis tuli välja, et selle tädi töö on pilte teha. (No kujutage ette, TÖÖ on pilte teha! Eriti hea ikka! Minu emme teeb minust koguaeg pilte, aga keegi talle selle eest raha ei maksa...).
Sel tädil on üks tuttav tädi, kes õmbleb minusugustele väikestele ilusatele poistele (ja tüdrukutele ka) riideid. Ja kui tal peaks vaja olema pildistamise jaoks minusuurust poissi, siis nad helistavad mulle! Ma olen modellitöös muidugi juba kogenenud kuju, panen siia teile ka vaatamiseks mõned klõpsud oma eelnevatest töödest:
Aga kui nüüd vahepealse aja peale mõelda, siis ei teagi kohe, millest alustada. No kõige tähtsam on see ilmselt, et olen suur ja ilus poiss. Ilma naljata, ma ei mõelnud seda ise välja! Et ma suur olen, tean sellepärast, et kõik koguaeg korrutavad seda mulle. Isegi apteekritädi ütles mulle juba 1a 4 k vanuselt, et nii suur poiss ja sulle ostetakse uus lutt!
No ma lihtsalt leppisin selle komplimendiga vaikides ja ei hakanud talle näitama, et vaata kallis tädi, need lutid on tehtud kuni 1 a 6 k vanuseni. Ei viitsinud ka vabandada, et teen lutti ainult siis, kui väsinud olen, noh närvide rahustuseks või nii. Igatahes, mõte mis minu jaoks sõelale jäi oli see, et ma olen suur! Jeee!
Ja seda, et ma ilus olen, ei kujuta ma ka ette! Esiteks kiidavad KÕIK tädid ja umbes pooled onud alati mu blonde lokke, mida issi tahab, et emme maha lõikaks, aga emme rääkis midagi selle kohta, et enne läheb põrgu jäässe ja kuna ma täpselt aru ei saanud, kuidas põrgu asjasse puutub, siis ma ei oska öelda, kas mu leivanumber jääb alles või lõigatakse pähe issi soovitud "poisi soeng".
Lokid on mul sellised muidu:
Igatahes ei ole sellel ilmselt vahet, sest lööki on mul ka siis, kui müts peas. Näiteks mänguväljakul. Eriti meeldis kõigile see, kui ma vahepeal kõiki väikseid tüdrukuid "kiisudeks" kutsusin. Üks onu, kes oma tütrega mu kõrval mängis, isegi ütles mulle, et nonoh, ise nii väike ja juba selline meelitaja!
Ahjaa, veel selle kohta, et ma ilus olen - käisin oma mana Anniga ükspäev Frankil külas, no tema emmel oli sünnipäev ja seal oli üks tädi, kes uuris mind ühelt ja teiselt poolt. Mul hakkas juba natuke imelik ausaltöelda. Siis tuli välja, et selle tädi töö on pilte teha. (No kujutage ette, TÖÖ on pilte teha! Eriti hea ikka! Minu emme teeb minust koguaeg pilte, aga keegi talle selle eest raha ei maksa...).
Sel tädil on üks tuttav tädi, kes õmbleb minusugustele väikestele ilusatele poistele (ja tüdrukutele ka) riideid. Ja kui tal peaks vaja olema pildistamise jaoks minusuurust poissi, siis nad helistavad mulle! Ma olen modellitöös muidugi juba kogenenud kuju, panen siia teile ka vaatamiseks mõned klõpsud oma eelnevatest töödest:
Subscribe to:
Posts (Atom)



