Juttu tuleb ühte jutti!

Jutumees olen ma jätkuvalt kõva. Piinlikku vaikust minu puhul karta poele, sest seltskondlikud vestlused on täiega minu teema! Kui keegi kuskil üksi istub, siis läheb juurde ja hakkan rääkima lihtsalt. No kasvõi sellest, et väljas on pime või jutustan elavalt, kuidas hiljuti Dingole konti andsin. Ega nad kõigest aru saa, aga emme aitab vajadusel tõlkida.

Sõnu, mida oskan on mul juba palju. No kindlasti rohkem, kui ma numbreid tunnen (neid oskan lugeda neljani). Mõned olen mugandanud, et suupärasem öelda oleks. No näiteks lusikas on luska, maasikas maska ja vasikas vaska.

Laulda ja tantsida meeldib mulle ka kohutavalt, esitan ka iluvõimlemiskavasid, mille lõpus sirutan ennast, ajan käed püsti ja hüüan vastavalt tujule "Jeee!" või "Hurraa!". Lemmiklauludeks on hetkel jonnilaul, rongisõit ja patabaa (Põdramaja). Enne magamajäämist laulame emme ja issiga alati terve hulga laule läbi, aga need kolm tulevad enamasti kordusesitusele.

Enne magama jäämist tahan kindel olla, et ma ei ole ainuke, keda tuttu topitakse. Seega arutame läbi kõik tuttavad. Mina ütlen järjest nimesid (Anni, Enn, Mamma, Emma, tädi Berit, Att, Anda, onu Kristjan jne) ja emme-issi siis kinnitavad, et jah see inimene ka magab. ma igaks juhuks veel küsin siis üle: "Silm kinni, teki pääl, pea padja?" Tuleb välja, et tõesti kõik mu tuttavad lähevad enne mind magama. 

Mammaga laulan seda laulu, kus viisk Tartust Viljandisse läks ja kuna juhtusin Raekülas olema, kui mardisandid käisid siis on mardilaul ka praegu mu lemmikute top´is. Nii äge on neid mardisante järgi teha, mööda tuba kihutada ja laulda, aga kuna ma rohkem sõnu ei mäleta siis karjun lihtsalt "Mandi, mandi - MANTI, MANTI" ja ikka on vägev. Teistele teeb ka nalja.

Aa, üks asi, mis mulle jubedalt veel meeldib on liivakast. No sinna ma võikski jääda! Ja ma olen aru saanud, et ikka jubedalt on vedanud sel aastal, et saan jätkuvalt seal mängimas käia, kuigi kohe on detsember käes! (Ma ei tea, mis see detsember on või mis maailmalõpp selle saabumisega kaasneb, aga niimoodi täiskasvanud liivakasti ääres räägivad. Tuleb tunnistada, et ega seal enam nii mugav muidugi ei ole enam, kui suvel soojaga... Aga ma pole allaandja tüüp ja mängin, kuni saab!

Ja veel tuli üks asi meelde, mis meeldib - issi ja emmega õhtuti jalutamas käia. Väljas on juba pime, aga meie käime ikka kõndimas, kiikumas ja lõpuks emme lemmik kohvikus kakaod joomas!