Vahepeale ka aktuaalset

Ega ma päevad läbi ei istu ja minevikku meenuta. Koguaeg juhtub midagi huvitavat ja seetõttu mõtlesin, et kirjutan vahepeal sellest ka. Täna juhtus näiteks lausa kaks huvitavat asja ja kell pole veel kolmgi!

Esiteks pani vanaisa  maha uue mängimise vaiba, mille vanemad mulle 8 kuu sünnaks kinkisid. No sünna veel tuleb, aga kätte sain selle juba praegu. Kuuldavasti selle tõttu, et ma Andralt saadud numbrimati ääred koguaeg üles kiskusin ja suhu panin.

Emme alguses arvas, et on kaval ja pani numbrimatile teki peale, aga mis see siis ei olnud sealt pealt ära tõmmata ja nii sain ikka neid mõnusaid pehmeid ääri lutsutada... See meeldis mulle nii väga, et siiani võtab paljas mõte suu vett jooksma! Mmmmm...

Aga jah lõppes mu lõbu sellega, et kui eile hommikul alla korrusele tulin ja kohe hooga tekiääre üles rebisin, et lutsutama kukkuda, siis tuli väljam, et emme vana kiusupunn oli numbrimati kokku pakkinud ja ära pannud. Protestiks keerutasin ennast teki sisse ja tegin natuke porgandihäält. Selline nägin välja:

No igatahes lõppes asi sellega, et pidin õhtu otsa diivani peal kükitama. See diivan on ka jahedamapoolses kohas, niiet kui tädi Aet ja onu Kristjan tulid oma talvekumme keldrisse viima, siis tuul natuke tõmbas ja emme vana ülemuretseja pakkis mu teki sisse. Ülejäänud õhtu veetsin põhimõtteliselt nii.

Aga täna hommikul pandi jah mulle siis see uus vaip maha. Ja mulle meeldib see ka. Selle peal on päris hea käpuli tõusmist harjutada, aga see on ikkagi üsna raske. Olen tähele pannud, et kohe on muidugi palju kergem, kui ma selliseid mehiseid hääli sinna juurde teen ja kõvasti punnitan. Loodan, et nii midagi püksi ei tule! Samas - eks ta tuleb nii või naa.

Aga jah, teine meeldejääv asi oli täna see, et nagu välja tuleb, siis on mingi Halloweeni nimeline tähtpäev. Minu kõige esimene Halloween! Ja mida tegi selle puhul emme?! Otseloomulikult hakkas mind kiusama.

Ma saan ju aru küll, et näen selles vanaema Aime Poolast toodud kostüümis über-nunnu välja, aga no ma ei tea. Igatahes hakkas mul selles palav ja uni tikkus ka juba niigi kallale, et ega ma kaua ei lasknud ennast selles imetleda. Vapralt poseerisin natuke ja siis keerasin tuttu ära.

Selline näen oma dino kostüümis uuel mänguvaibal istudes välja:

PS Selle vaibaga on ikkagi nali emme ja issi kulul, kuna avastasin just, et ka selle ääre saab üles tõsta ja lutsutada. See pole muidugi nii mõnus, kui mu numbrimatt. AGA! Selle vaiba ALLA on peidetud veel üks alusvaip, mis iseenesest peaks vaiba libisemast takistama, aga tegelikult maitseb see imehästi!

Emme muidugi topib mänguasjakasti vaiba ääre peale, et mul oleks seda raske kätte saada. Mina võtan seda kui väljakutset ja juba nihutasin kasti peaaegu paigast ära. Jubedalt ära väsitas. Lähen viskan vahepeal külje maha ja pärast sikutan seda kasti edasi!

Oktoober ehk võib-olla hakkan lenduriks

Mul oli veel kuid selleni, kui emme kõhust välja tulin, aga juba läksin teisele lennureisile! Seekord Hispaaniasse puhkama, et enne talve veel natuke päikest ja sooja saada. Välja nägime seal sellised.

Puhkusel oli meiega muuseas teiste hulgas veel ka Joosep. Tema oli ka muidugi oma emme Mariliisi kõhus siis alles. Niiet temaga oleme sõbrad juba kõhust saadik, kui nii võib öelda.

Esimene UH ja nimi

Esimene ultraheli tehti emmele juba siis, kui rasedust oli vaid 5 nädalat, teine 6. nädalal ja kolmas 31. augustil, kui rasedust oli 10+1. Siis ütles arst, et minuga on kõik korras ja et olen hästi aktiivne. Mainis isegi, et ilmselt oleks juba paras aeg minu kui filmistaari karjääriga algust teha, sest seda siputamist oleks täitsa tore vaadata.

Aga ega nende pealt veel kõike ikka korralikult näha polnud. Issi oli veendunud, et peame korraliku ultraheli ja muude uuringute jaoks kindlasti Tallinna dr. Šoisi juurde sõitma, sest temast räägiti palju head. Pealegi ei suutnud issi kohe kuidagi ära oodata, et teada saada, kas ma olen poiss või tüdruk.

16. septembril, kui rasedust oli pea 14 nädalat sõitsimegi Tallinna arsti juurde, kus arstionu vaatas mind oma heade aparaatidega ühte ja teist pidi ning netis, et minuga on kõik kõige paremas korras. Ja natuke enne keskpäeva teadustati siis, et tulemas on pojake (ehk siis mina!).

Kuigi emme ja issi teadsid ju ette, et ainult kaks varianti on, tuli uudis ikkagi toreda üllatusena ja mõlemad olid rõõmsad. Emme oli sisimas koguaeg teadnud, et tulemas on pojake. Nüüd siis teadis issi ka. See tähendas, et vaikselt võis hakata poes helesiniseid beebiasju piiluma ja nime valimise peale mõtlema.

Arst andis kaasa ka esimese värvilise pildi minust. Näen seal peal välja nagu väike UFO. Praegu on see pilt minu Puhhiga beebiraamatus.

Emmel oli sel ajal vahepeal päris paha olla. Õnneks lõi hommikune iiveldus temal õhtuti välja. Päeval sai seega asjad aetud ja õhtul lihtsalt varem magama mindud. Issi muuseas oli sel ajal veel Soomes tööd lõpetamas ja emmel oligi hea meel, kui päevad ruttu lõppesid. Siis läks aeg kiiremini!

Kui emme varem oli rohkem selline kapsa ja peki inimene, siis mind oodates hakkas talle väga magus maitsema. Suve lõpus ja sügise alguses ei saanud ta kohe kuidagi poes Fanta pudelitest mööda mindud.

Septembis lendasin esimest korda lennukiga. Emme sees muidugi, kuna tal oli tööreis Taani. Elasime ilusas hotellis kesklinnas. Välja nägime siis sellised.

Kui tagasi tulime, siis hakkasid emme ja issi mulle nime valima. Loomulikult pakkusid ka tuttavad, mida mulle nimeks panna võiks. Mu täditütar Andra, kellega mulle väga meeldib süüa ja mängida, arvas, et hästi sobiks selline nimi nagu Ersti. Mõtles kohe ise välja täitsa selle nime, ainult minu jaoks! Ei tea mina, miks minu vanemad, tädi Aet ja onu Kristjan (kes on Andra vanemad) selle peale ainult naersid.

Issi tegi ka muidugi nime kohapealt igasugu imelikke nalju. Mul oli vahepeal juba hirm nahas, et kuidas ma tulevikus uutele sõpradele ütlen, et "Tere, minu nimi on Ponivald-Vägivald!" Või Pendulum.

Onu Mäxi pakutud Rocky oleks muidu päris äge olnud. Selline karm ja mehine nagu minagi suurena olema saan. Pakkus ta Rocky´t muidugi selle tõttu, et suve alguses möllasid emme-issi Rabarockil, mis oli nende esimene ühine suurem ja muidu ka väga meeldejääv üritus. Onu Mäxi seal tegelikult üldse polnudki, sest ta pidi Norras tööd tegema.

Mamma pakutud Margus, Mihkel, Martin ja emmele meeldinud Sebastian olid minu arvates täitsa mõistlikud nimed, kuigi vanaema Anne lubas ojja hüpata, kui Martin valitakse. Aga see lõplik nime valimine käis nii, et emme otsis järjest nimesid, mis talle meeldisid ja saatis need Facebooki chatis issile, kus issi neid siis kommenteeris. Ega talle ükski väga ei meeldinud enne, kui ta minu nime nägi. Nii minu nimeks Adrian saigi!

Täitsa algus

Et kõik algusest peale ära rääkida, siis tahtsin ikka väga oma emme ja issi juurde tulla, sest nad olid vaevalt kihluda ja mõelda jõudnud, et võiks ühe pisikese perelisa saada küll, kui juba ilmusidki 2011 juuli lõpus testile kaks ilusat triipu. Umbes sellised nägid nad sel ajal välja.

Emme ei jõudnud ära imestada ja oli nii rõõmus ja ärevuses, et saatis kohe tädi Aedule ja tädi Beritile sõnumi. Noh, et üldse pole rasedustestis nii rasked küsimused nagu räägitakse. Et tema sai kohe läbi.

Otseloomulikult helistas emme issile ka. Issi oli sel ajal Soomes tööl. Emme küsis kohe alustuseks, kas issi saab rääkida ja soovitas tal istuda. Selle peale sai issi muidugi kohe aru, millest jutt tuleb. Aga ometi oli ta üsnagi üllatunud. Ja väga-väga rõõmus!

Kohe hakkasid ta peas keerlema plaanid, kuidas saaks asjad nii korraldada, et enam nii kaugel tööl käima ei peaks. Ta tahtis meile lähemal olla, et ka pidevalt ka näha, kuidas mina koos emme kõhuga kasvan, tunda kuidas ma siputan ja minuga juba läbi kõhu hästi palju juttu rääkida.

Long story short - varsti olimegi kõik kolmekesi koos Eestis ja kolisime minu vanaema-vanaisa juurde Raeküla majja elama, et emmel palju abilisi oleks nii raseduse ajal, kui pärast minu hoidmisel.

Tervitus!

Tere!

Mina olen Adrian ja sündisin 5. märtsil 2012. aastal kell 00.18. Kaalusin 2690 grammi, aga pikkust oli tublisti - 50 cm! Targemapoolsem olen ka, peaümbermõõt oli 35 cm. Rinnaümbermõõt 32 cm. Vot selline nägin välja. Teised ütlesid, et onu Rometi nägu, aga mina ei teadnud sellest midagi, kuna ma polnud ju onu kunagi näinud.

Ja ärge küsige, miks ma roosa teki sees olen. Ma olen ju algusest peale poiss! Aga tundub, et Pärnu haiglas tehakse kõigi puhul alustuseks kohe seda nalja, et  tüdrukutele antakse sinine ja poistele roosa varustus. Imelik huumorimeel neil seal...

Kuna ma ise veel väga hästi kirjutada ei oska, (kuigi tuleb ära mainida, et ükspäev issi tegi mulle wordi faili lahti ja ma kirjutasin täitsa toreda kirja!) siis emme paneb siia asjad minu eest kirja. No, et pärast oleks mul ja teistel ka tore lugeda ja meenutada.