Aga ega nende pealt veel kõike ikka korralikult näha polnud. Issi oli veendunud, et peame korraliku ultraheli ja muude uuringute jaoks kindlasti Tallinna dr. Šoisi juurde sõitma, sest temast räägiti palju head. Pealegi ei suutnud issi kohe kuidagi ära oodata, et teada saada, kas ma olen poiss või tüdruk.
16. septembril, kui rasedust oli pea 14 nädalat sõitsimegi Tallinna arsti juurde, kus arstionu vaatas mind oma heade aparaatidega ühte ja teist pidi ning netis, et minuga on kõik kõige paremas korras. Ja natuke enne keskpäeva teadustati siis, et tulemas on pojake (ehk siis mina!).
Kuigi emme ja issi teadsid ju ette, et ainult kaks varianti on, tuli uudis ikkagi toreda üllatusena ja mõlemad olid rõõmsad. Emme oli sisimas koguaeg teadnud, et tulemas on pojake. Nüüd siis teadis issi ka. See tähendas, et vaikselt võis hakata poes helesiniseid beebiasju piiluma ja nime valimise peale mõtlema.
Arst andis kaasa ka esimese värvilise pildi minust. Näen seal peal välja nagu väike UFO. Praegu on see pilt minu Puhhiga beebiraamatus.
Emmel oli sel ajal vahepeal päris paha olla. Õnneks lõi hommikune iiveldus temal õhtuti välja. Päeval sai seega asjad aetud ja õhtul lihtsalt varem magama mindud. Issi muuseas oli sel ajal veel Soomes tööd lõpetamas ja emmel oligi hea meel, kui päevad ruttu lõppesid. Siis läks aeg kiiremini!
Kui emme varem oli rohkem selline kapsa ja peki inimene, siis mind oodates hakkas talle väga magus maitsema. Suve lõpus ja sügise alguses ei saanud ta kohe kuidagi poes Fanta pudelitest mööda mindud.
Septembis lendasin esimest korda lennukiga. Emme sees muidugi, kuna tal oli tööreis Taani. Elasime ilusas hotellis kesklinnas. Välja nägime siis sellised.
Kui tagasi tulime, siis hakkasid emme ja issi mulle nime valima. Loomulikult pakkusid ka tuttavad, mida mulle nimeks panna võiks. Mu täditütar Andra, kellega mulle väga meeldib süüa ja mängida, arvas, et hästi sobiks selline nimi nagu Ersti. Mõtles kohe ise välja täitsa selle nime, ainult minu jaoks! Ei tea mina, miks minu vanemad, tädi Aet ja onu Kristjan (kes on Andra vanemad) selle peale ainult naersid.
Issi tegi ka muidugi nime kohapealt igasugu imelikke nalju. Mul oli vahepeal juba hirm nahas, et kuidas ma tulevikus uutele sõpradele ütlen, et "Tere, minu nimi on Ponivald-Vägivald!" Või Pendulum.
Onu Mäxi pakutud Rocky oleks muidu päris äge olnud. Selline karm ja mehine nagu minagi suurena olema saan. Pakkus ta Rocky´t muidugi selle tõttu, et suve alguses möllasid emme-issi Rabarockil, mis oli nende esimene ühine suurem ja muidu ka väga meeldejääv üritus. Onu Mäxi seal tegelikult üldse polnudki, sest ta pidi Norras tööd tegema.
Mamma pakutud Margus, Mihkel, Martin ja emmele meeldinud Sebastian olid minu arvates täitsa mõistlikud nimed, kuigi vanaema Anne lubas ojja hüpata, kui Martin valitakse. Aga see lõplik nime valimine käis nii, et emme otsis järjest nimesid, mis talle meeldisid ja saatis need Facebooki chatis issile, kus issi neid siis kommenteeris. Ega talle ükski väga ei meeldinud enne, kui ta minu nime nägi. Nii minu nimeks Adrian saigi!
No comments:
Post a Comment