Nädalavahetusel peeti minu 8 kuu sünnipäeva. Rohkem rõõmu on sellest enamasti küll teistele, sest kingituste virr-varris on mul veel raske orienteeruda ja suured inimestehulgad ei ole ka just minu teetass.
Tegin ka seekord nii nagu alati. Emme nimelt arvestab välja, millal umbes magan ja kutsub külalised mu ärkveloleku ajaks. Aga niikui ma aknast näen, et nad tulema hakkavad, nii hakkan haigutama ja jonnima. Ühesõnaga teen kõik selleks, et mind õue magama pandaks. See õnnestub iga kord!
Nii magangi siis suurema tramburai maha ja ärkan täpselt nii, et korra kõigil süles käia ja siis rahvas ära saata. Teiste ees teen siis muidugi viisakusest head nägu:
Kuna 8 kuud on juba ilmas elamiseks päris pikk aeg, siis otsustasin sünkari puhul ka jalad kõhualt välja võtta ja roomama hakata. No nagu minu poolseks kingituseks oma vanematele, sest pidin pidevalt pealt kuulma nende arutelusid teemal "Miks ta juba ei rooma?"
Igatahes tegin neile üsna ruttu selgeks, et see roomama hakkamine nüüd küll midagi sellist ei ole, mida väga oodata. Esiteks asusin kohe elutoas suuremale avastusretkele ja juhtisin nende tähelepanu sellele, kui palju beebidele mitte sobivaid asju siin igal pool vedeleb. No igasugused juhtmed ja muu selline. Kamin tuleks ilmselt ka kuhugi mujale tõsta, sest see hüppas mulle nurgaga vastu pead, kui ma täitsa rahulikult selle kõrval kõõlusin ja mõtlesin, kuhupoole järgmiseks minna. Nii sain oma elu esimese muhu!
Raamaturiiulist kiskusin kohe suurema hulga raamatuid välja, et neid natuke sirvida, sest
kaante järgi ei tohtivat ju teose sisu hinnata. Igaks juhuks maitsesin
ka, et no kas on ikka head raamatud. Millegi pärast vanemad seda viimast viisi
väga teaduslikuks ei pea, sest keset kõige mõnusamat lutsutamist, kui olin just parima kasuks otsustamas, tõsteti mind mängimise vaibale tagasi ja pidin avastusretke otsast peale alustama.
Siin otsin õhtuks natuke lugemist:
Oi Oi kui suured läbielamised :). Palju õnne tagantjärgi Adrianile ja põnevat nuputamist lapsevanematele, et kuidas seda väikest seiklejat kõigest mittevajalikust eemal hoida. See on ju iseenesest järjest põnevam väljakutse, sest avastaja muutub iga päevaga ikka osavamaks ja osavamaks :):):). Nö näpunäiteks võin ütelda, et vähemalt meie peres toimib edukalt osalise lubamise taktika. Näiteks meeldib Atkole sahtlitst asju välja võtta, aga ta on täiesti nõus, et võib oma kirge rakendada ainult issi sokisahtli ja plastkarpide hoidmise sahtliga.
ReplyDeleteVäga hea! Katsetame järgi :) Loodame Atko sünnale jõuda, siis ta oskab meile veel palju soovitusi jagada kindlasti!
Delete